E-ITSPEA

Teen siiskohal juttu klassikalise kõrgkoolidiplomi, rakendus-/kutsekõrgkoolidiplomi ja erialase kutsetunnistuse (näiteks MS või Cisco sertifikaadid) rollidest (IT-)tööturul. Mul endal puudub nii palkamise kui ka tõsine tööle kandideerimise kogemus, seega ei tasu minu seisukohti sel teemal väga tõsiselt võtta. Kirjeldan, mis mulle kõrvu jäänud ning mõnigast enda kogemust.  Klassikaline Kõrgkoolidiplom Annab laiapõhjalise ja tugeva teoreetilise aluse vastavast erialast. Lisaks eriala spetsiifikale saab kõrgkoolist ka laiemaid teadmisi, mis avardavad silmaringi ning võimaldavad karjääri teha laiemalt kui ainult oma kitsas erialas. Väga oluliseks peetakse ka tutvuste loomist, mis avardab tulevikus võimalusi ning loomulikult sotsiaalsed oskused, mis koolis käies kindlasti arenevad (kui sa just sessioonõppes/kodus ei õpi :).   Rakendus- ja Kutsekõrgkoolidiplom Programm on üldiselt lühem ning spetsiifilisem  kui kõrgkoolidiplom ning mõeldud konkreetselt mingi ametikoha jaoks. Mulle tundub et

 Võrdlen siinkohal kolme populaarset valikut tarkvaraprojekti litsentseerimiseks:  Ärivaraline litsents (EULA, suletud lähtekood) Eelised: Autor saab täielikult kontrollida tarkvara kasutamist, levitamist ja modifitseerimist. Võimaldab tarkvara müüa või levitada tasulise litsentsi alusel, mis aidab tulu genereerida. Aitab kaitsta autoriõigusi ja ärisaladusi, piirates juurdepääsu lähtekoodile. Puudused: Suletud lähtekoodiga lähenemine piirab teiste arendajate võimalust panustada või parandada tarkvara. Ärivaralise litsentsiga tarkvara vajab rohkem turundust ning kasutaja veenmist, et tal on vaja just seda piiratud litsentsiga tarkvara.  GNU GPL  (tugev copyleft) Eelised: Julgustab koostööd ja lähtekoodi jagamist, võimaldades kogukonnal tarkvara parandada ja täiendada. Tagab, et tarkvara ja selle kõik tulevased versioonid jäävad vabaks, nõudes kõigil modifitseeritud versioonidel sama litsentsi kasutamist. Avatud tarkvara turundub ennast sageli ise tänu kogukonnale, kes arendusse panustab

Intellektuaalomandi kaitse seadused  võimaldavad loojal või leiutajal saada majanduslikku kasu oma loomingu kasutamisest ning kaitsevad nende töid volitamata kasutamise või jäljendamise eest. Organisatsioon, mis intellektuaalomandi kaitset koordineerib on  WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon).  WIPO jagab intellektuaalomandi kaitse järgmisteks põhikomponentideks:  Patent Kasulik mudel Tööstusdisain Kaubamärk Ärisaladus Litsents Autoriõigus Kõige paremini toimiv komponent Autoriõigus on üks kõige paremini toimivaid WIPO intellektuaalomandi mudeli komponente. See pakub automaatset kaitset kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele, ilma registreerimisnõudeta, paljudes jurisdiktsioonides. See tähendab, et autoriõiguse kaitse tekib automaatselt teose loomise hetkel ning hõlmab väga palju eri laadi teoseid, alates raamatutest ja muusikast kuni tarkvara ja digitaalse sisuni. Autoriõigus on kohandunud digitaalse ajastu väljakutsetega. Näiteks on meil olemas toimivad digitaalse

Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" välja toonud võrgusuhtlemise 10 käsku, mis kõlavad umbes nii[1]:  Ole inimene (Remember the human). Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life). Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace). Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth). Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online). Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge). Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control). Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy). Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power). Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes). Leian, et suuremas osas on need ka tänapäeval tähtsad reeglid, mis võiksid kõigil selged olla. Eriti tõstaksin ma esile viienda punkti. Näe võrgus hea välja See "seadus" aitab meelde tuletada, et me ei